Eelnevas postituses “28 päeva Lõuna-Hispaanias”, mainisin, et meie tripil oli minu jaoks kaks kõige meeldejäävamat päeva, juhtumit, ikka sellist, kus asjad ei lähe päris nii, nagu sooviksid.

Siit tuleb see teine lugu, vist sama pikk või pikemgi, võib olla isegi kaheosaline.

Alustan sellest, et pärast Lõuna-Hispaaniat tuli Maroko ja nende kahe vahele jäi ka väike reis jõuluks koju lumisesse Eesti. Aga see konkreetne lugu, siis kui olime juba Marokos!

Üldistavalt võin öelda, et see oli minu esimene Maroko, aga ei usu, et viimane. Üks värviline koht see Maroko, kõige esimene päev oli kohati šokeeriv oma mitmekülgsuse poolest.. linnapilt ja liiklus, kuid silm harjub kõigega, ka esimene kord saabuda Eesti on šokeeriv, kellegile.

Ühesõnaga, kõige olulisem, olime terved, ei mingeid kõhulahtisus probleeme mitte kellegil vms, toitusime tervislikult, jõime pudeli vett, saime palju päikest ja seiklesime oma autobussiga ringi enamjaolt kämpigust kämpingusse ning Theo surfas, otsides erinevaid surfi kohti, mis poleks olnud nii ülerahvastatud. Üsna pea ta ka oma secret spoti leidis, kus oli vaid tema ning ta sõber lained, milline paradiis ühele surfarile.

Aga mitte sellest ei taha ma täna rääkida, vaid ikka meie kallist Balist algab kõik, kuid oota, kui sa mõtled, jälle üks koera lugu (noh tegelikult oleks see alles teine lugu:D), siis oota vaid, see lugu võtab erinevaid pöörde punkte, et ise ka ei usu. 

Alustame (küll oli pikk sissejuhatus, eelmäng…:).

Selleks, et saaksid üldse oma lemmikloomaga minna Aafrika, on vaja, et oleks olemas lemmiku pass/Id ja marutaudi vaktsiin, sest see on seal teemas. 

Need olid meil kõik kenasti olemas. Rohkem midagi meie kohalik veterinaar ei öelnud, et vaja oleks. Seega sisenesime Marokosse!

Reisi keskpaigas peatusime ühes kämpingus, kus tutvusime ühe ägeda perega Šveitsist, kellel oli koer nimega Bell, ilus husky. 

Meie Bali ning Bell said omavahel hästi läbi, võiks öelda liigagi hästi. Huskyke oli emane, kuid siivutusi meie silme all siiski ei tehtud.

Ühel õhtul kui toimus õhtusöök ja Šveitsi pereke meid endi juurde kala kutsus sööma, avastasid nad, et kuskilt on lekkinud info läbi nende tuttavate tuttavate, et selleks, et tagasi Euroopa saada oma koeraga, peab olema piiril ette näidata ka “Serology”, ehk siis marutaudi antikehade sertifikaat. No, mis see siis ära ei ole, teeme selle testi ära.

Lähemal uurimisel selgub, et see test oleks pidanud olema tehtud Euroopas, enne sisenemist Aafrika, ei olnud meie sellest kuulnud ega ka see Šveitsi pereke. Ei olnud ei Balil ega Bellil seda testi tehtud, nad olid meile just eelneva päeva õhtul maininud, et nädala pärast peavad nad tagasi Šveitsi minema. Pff, good luck with that!

Ametlikult on kirjas, et kui loomal pole antikehade testi ette näidata, pannakse loom garantiini ja seal peab ta veetma 3 kuud, selle aja jooksul siis on nö selgunud, kas koer on haige või terve, kui tal oleks marutaud, siis kolme kuu jooksul see lööb välja. Ühesõnaga, olime kõik kui jalust löödud, ei saanud ei nemad ega ka meie KOLM kuud viibida Marokos edasi, kõik pidid hakkama ju varsti siiski tööle. Ei tulnud mõttessegi, et loom kellegi hoole alla jätta nii pikaks ajaks, see oleks olnud tohutu stress loomale kui meile kõigile. 

Uurisime edasi….

kuid tujud olid paar päeva väga maas, tundus lootusetu juhtum. Suhtlesime oma veterinaariga Mallorcal, et kas see on tõsi ja kas on muid variante, mida edasi teha. Tema ütles, et uurib, kui telefoni teel kõlas ta väga lootusrikkalt ja seletas midagi, et see reegel meile ei kehti, ärgu me muretsegu, seda pole meil ühesõnaga vaja SIIS läks kaks päeva mööda ja meie veterinaar kirjutab meile, et võttis ühendust kõrgema juhtkonnaga, ja ütles, et väga vabandab, kuid sellest kuust, 4ndast detsembrist võeti selline reegel vastu, et Euroopasse sisenedes peab olema ka ette näidata see marutaudi antikehade sertifikaat, dokument. Ja jättis meid n.ö omipäi ja vabandas, et tema ei saa rohkemat miskit teha. 

Šveitsi perekesel oli see tuttava tuttav, kes oli leidnud ühe veterinaari koha Marokos, kellel oli luba võtta loomalt vereproov ja saata see proov Prantsusmaale, tähendab luba on paljudel veterinaaridel, asi oli selles, et paljud kohad Marokos selle välja antud paberiga lihtsalt piiril ei lugenud, need ei olnud usaldusväärsed, nii et meil oli vaja leida see veterinaar, kes saadaks selle testi just Prantsusmaale ühte kindlasse kohta, kust siis tuleb vastus, kas loomal on antikehad ja kui palju. Ka see näit pidi olema normis või üle normi, kuid selles me ei kahelnud, et Balil need antikehad olemas poleks, kuna ta oli saanud juba päris mitu korda seda vaktsiini. Nagu teada saime, võttis vereproovi vastuse kätte saamine miinimum 15 päeva aega, ehk siis kaks nädalat. Meile oli see aeg suht okei, piiri pealne, teada oli, et see on miinimum ja arvatavasti võib minna kauem. Mõtlesime, see on meie ainuke variant, sest vahepeal käis läbi ka mõte, et lähme praamiga otse Tangerist Barcelonasse ja kui koer peakski garantiini pandama, siis Barcelona ja Mallorca vahe on nii väike, et saame ndv sõita lennukiga ja külastada Balit, kuid see oli siiski üsna kurb variant, kuid parem see, kui koer kuskil Marokos üksi garantiinis.

Šveitsi pereke läks kohe järgmine päev koeraga vereproovi andma. Neil läks hästi ja nad said täpselt 15ne päevaga vastuse kätte. Jäime ootama nende tagasisidet. Lootus oli, et kui nemad selle paberiga üle piiri saavad peame meie ju ka saama, olenemata, et nemad liiguvad siiski edasi Prantsusmaale.

Kuna olid jõulud ja uusaasta, siis läks meiega nii, et pidime ootame veel kümme päeva, et saaksime üldse vereproovi alles anda, kuna kõik puhkasid. Seda me ette ei näinud, siiski olime veel ajaliselt plaanis, teadsime, et saame vajadusel terve jaanuari kuu seal veeta, kuid loomulikult isegi kui sertifikaat käes ja piir ületatud, siis oli vaja ka Lõuna- Hispaaniast tagasi Mallorcale seigelda, mis võtnuks ka oma 2päeva, kui pidevalt sõita väikeste pausidega, pluss laeva sõit Valenciast otsa…Aga me ei olnud veel nii kaugel.

Siiski hingasime veidi vabamalt. 

Mõne aja pärast saimegi infoliini kätte, et Ševitsi pereke lasti kenasti üle piiri ja on tagasiteel koju. 

Nüüd jäi meil vaid oodata, kuniks meil testi vastus käes. Kuna vastus lubati saata meie emailile, tähendas see seda, et võisime vaikselt üsna lõunast hakata tasapisi Maroko põhja suunas liikuma. Viibisime Sidi Ifnis, mis oli üsna lähedal Sahara kõrbele. Koht, kus polnud palju turiste, vaid kohalikud ja surfarid ning kämpingutes palju toredaid paare ja peresid nii Prantsusmaalt, Hollandist, Saksamaalt, Portugalist, isegi Austraaliast..

Sidi Ifnis elades ühes kämpingus pea 14 päeva, saime tuttavaks ühe toreda vanema paariga Prantsusmaalt. Nad olid meile justkui teine pere. Nad ei tahtnud kunagi teiste prantslastega juttu puhuda, vaid teesklesid et ei räägi prantsuse keelt ega ole prantslaseed.. 😀 Paistab, et ma pole vist ainukene, kellele vahel prantslased natuke vastu karva hakkavad, pigem töö tõttu hotellis, kohtan neid palju ja millegipärast on just prantslastega rohkem asjatamist ja sekeldusi….peamiselt nende vähese inglise keele oskuse tõttu ja justkui kõik peavad prantsuse keelt oskama nende juhtude põhjal, mis senimaani on kogetud, isegi tulles puhkusele Mallorcale….. ühesõnaga see selleks, liigun tagasi teema juurde.

Seiklesime ja seiklesime kuni lõpuks oli aeg sealmaal et igakell pidi meilile ilmuma sertifikaat, ja ilmuski, 16ndal päeval, näit oli ka korras, green light. Juhuuu!

Võisime asuda Ceuta suunas piirile. 

Kas teadsid, et Ceuta on Hispaania linnake põhja Aafrika-Maroko kohal?

See piiri kontroll tundus suht lebo, meil oli nii  palju träni autokaubikus, et vist väga ei viitsitud seda pikemalt läbi otsida. Mõtlesime, et imelik, kohe saamegi Ceutasse sisse ja polegi seda Serology sertifikaati küsitud ja next stop. Üks töötaja pidas ühe auto meie ees kinni, meile näitas traffic light rohelist tuld, seega mõtlesime et saamegi läbi sõita ja korras, liigume siis oma reas, kui korraga see naine vehib meile suurelt STOP, et peame peatuma. Ühesõnaga, see oligi see naine, kes seda sertifikaati meilt küsima asus ja Balilt temperatuuri võttis. No algus oli selle naisega hea, nii et Theo arvas, nii,  nüüd see tädike meid küll karistuseks läbi ei lase.

Mis te arvate, kuidas läks?

Uuris veidi Balit, tegi mingit testi ja siis küsis seda kurikuulsat Sertifikaati, andsime, tema läks sellega majja sisse ja ütles oodake, nägime et ta otsis mingit kindlat inimest kellele midagi öelda või küsida selle kohta aga kuna ta seda tähtsat inimest ei leidnud sel hetkel, siis teine tööline ütles- its okey, siis ta ikka veel ei olnud päris rahul, sellega ja ikka soovis rääkida teise töötajaga, aga teda ei olnud, lõpuks ütles ta meile, its fine, you can go! 😀 Eks ta tahtis meiega veits jamada aga no ei saanud.

Theol oli suur higimull otsa ees et phewww saimegi läbi, hõiskas ja rõõmustas, aga ma millegi pärast mõtlesin, et calm down we are not yet even in Spain in Barca and we still have long way to go, with boat and to drive..

Well which like I am, Nõid nagu ma olen, miski ikka pidi minema…

Seiklus jätkub.