Eliis – sündinud 1993. aastal, täpsemini kireva Kuke aastal, Sõnn-Kaksiku tähemärgis Rakveres, Eestis. Minu elu on olnud pidev liikumine, otsimine ja avastamine. Esimesed 12 aastat veetsin Rakvere Reaalgümnaasiumis, kus õpetati mulle palju rohkemat kui lihtsalt teadusaineid. See oli koht, kus hakkasid vormuma minu mõtted, unistused, mis viivad mind tänaseni. Valetan, koht, kust hakkasid vormuma PÄRISELT minu tegelikud mõtted, said alguse juba lapsepõlves, läbi mängumaailma ja hilisemalt toetas seda Rakvere Linnanoorte Näitetrupp, kus käisin 8 aastat teatrit tegemas T.Rummi käe all.
Teater ja tants on olnud mu elus alati lahutamatud, kaks maailma, mis täiendavad üksteist. Lasteaiast alates olin pidevas liikumises – õppisin Muusika- ja Kunstikool Kauris balletti, klassikalist tantsu ning samal ajal toimetasin RLNNTs, kus sain teatri maailma maitse suhu. Kõik need hetked – laval olemine, esinemine, lavastuste valmimine – kujundasid mind inimesena ja andsid mulle sügava arusaama kunstist kui eneseväljendusest ja suhtlusest maailmaga. Kuna elus on alati ruumi seiklusteks ja uuteks avastamisteks, viis elu mind pärast keskkooli lõppu Itaalia suunas. Kuus kuud au pairina lapsehoidmist pakkusid mulle lisaks igapäevasele lapsehoidmis kogemusele ka võimaluse näha maailma teise nurga alt. Iga nädalavahetus tähendas rännakut mööda Itaalia eri paiku. Need olid hetked, mis õpetasid mulle elu lihtsuses peituvat ilu ja väärtust. Valetan, need hetked ilmusid hiljem.
Sealt edasi tõi mind tee Viljandi Kultuuriakadeemiasse, Tartu Ülikooli koreograafia erialale. Kuna tants ei olnud minu jaoks päris see, siis liikusin edasi Rootsi, et õppida seal kaks aastat füüsilist teatrit, avastades keha kui kunstivahendi piire ja võimalusi.
Aga otsingud ei lõppenud Rootsis – need viisid mind lõpuks Uus-Meremaale, kus kolme aasta jooksul õppisin näitlemist Toi Whakaari draama koolis. See oli intensiivne aeg, kus laval olemine ja tegelaste ellu sisse astumine sai tõeliseks enesekohaseks uurimiseks. Lõpetasin bakalaureuseõpingud näitlejana, olles valmis minema sügavamale kunsti maailma, kus igal liigutusel ja sõnal on oma tähendus. Mitte ainult, sealt sain tugeva põhja ka filmi maailma. Mis mind hakkas paeluma aina enam kuni tänaseni. Minu kõige vingem ja kuulsam filmi-acting coach on olnud Miranda Harcourt, tema käe all on sirgunud Nicole Kidman.
Kuidas Uus-Meremaa sai järsu lõpu pärast c o v i d i algust, pani hetkeks, mõneks aastaks võib olla tänasenigi põntsu, mille järgseid lööke ma kogen siiani, kuid millest edasi liikumine on toonud minus välja selle -selle siin.
Viimased, praktiliselt kolm aastat olen redutanud Mallorcal, taaskord paik, mis on saanud minu südame nii mitmelgi viisil… Aga rohkemat juba saad lugeda minu lugudest.
Minu teekond on olnud rikas ja mitmekesine. Olen saanud osa erinevatest kultuuridest, erinevatest kunstivormidest ja elu keerdkäikudest. Kõik need hetked on mind loonud ja õpetanud. Kunst, nagu elu ise, on pidevas liikumises – see ei peatu kunagi. Täna olen valmis jagama kõike seda, mida olen kogenud ja õppinud, et inspireerida teisi ning luua maailm, kus kõik me suudame rääkida oma lugusid ja tunda end nähtuna.