Sellest reisist tuleb eranditult meelde kaks kõige meeldejäävamat päeva, üks, mis toimus reisi keskpaigas ja teine, mis toimus siis kui olime teel tagasi Mallorcale.

Selle loo pealkirjaks saagu – see saatuslik Hiina pood.

Või siis hoopiski “Hirmul on suured silmad”, ja mul on suured silmad. 

Nii, ma ei hakka siin laulma kõigest sellest ilusast, kus ja mis me viibisime ja läbi sõitsime, vaid ma lähen selle tuuma päeva juurde. 

Me olime veetnud teist päeva Lanjaronis, mägedes, Lõuna-Hispaanias külastamas erinevaid linnasid. Theo ütles nii möödaminnes- Oh, vaata seal on tšaina(hiina) pood, ehk leiame Balile sealt midagi hiljem…

Olime unustanud Bali kõige lemmikuma närimiskondi koju, tegelikult oli see tema enda ülesanne see kaasa võtta, sest reegel oli, et igaüks pakib reisiks omale vajalikud asjad ise kaasa ja tassib ka ise. Ehk siis võtad nii palju kui kanda jaksad ja Bali tuli, nii nagu ikka, alasti, karvane, valmis minekuks, keel suust väljas ..our Happy Puppy- eeh lez goo guys.. 

Igatahes, mulle jäi see kõrvu, hiljem kui Theo tagasi apartamenti läks, ütlesin, et ma kondan veel veidi nende tänavate peal. Öeldud tehtud, ja siis vupsasingi sinna hiina poodi..

Valik oli seal kesine, kuid leidsin väikese riiuli, kus oligi miskit koertele. Märkasin üht neoon rohelist ogadega rõngast mängimiseks, närimiseks ja selle ma ka kaasa kahmasin.

Nooh, mis te arvate, mis juhtus, et tüüp raudselt neelas selle alla? Ja NEELASKI, TÜÜP NEELASKI, OMETIGI OLI SEE MÕELDUD TÄISKASVANUD KOERTELE (vähemalt pilt ja inglise keelne tekst justkui sellele viitasid). See selleks, jätkame.

Lähen mina rõõmsalt tagasi apartamenti. Näitan seda neoon rohelist ogadega võru ja kõik on röömsad, veel ei oska keegi ohtu aimata. Bali asub kohe sellega rõdul mängima, kus on ka roheline kunstmuru, kõik matchis. 

Meie hakkasime süüa tegema, kui ühel hetkel tuleb Bali tuppa ja reaalselt köhatab korra meie ees. Mina ehmatan ja ütlen- Kas ta neelas praegu selle võru alla? Theo naerab ning vaatab mulle otsa ja ütleb, et ei usu, ning mina seepeale tunnen imelikku tunnet kõhus, et ei ei ta neelas selle praegu alla. Theo ikka ei usu ja ütleb koerale “OTSI“, ja tüüp hakkabki otsima, aga mina seepeale- No mida ta otsib, kui see on tema enda kõhus, aga ei, Bali nii kuulekalt otsibki seda rohelist võru ja mina vaatan ka igaks juhuks rõdule, lootes, et ehk tõesti see ei ole nii nagu mulle näib, siis hakkab ka Theo lõpuks otsima, ja mida pole, on see ogadega võru. 

Teeme üsna kiirelt järelduse, et seda enam apartamendis pole, ka kontrollisime üle rõdu all oleva autotee ja tänava. Järelikult on see nüüd Bali seedesüsteemis. Kuna see oli ogadega ja siiski üsna suur, siis mõistsime, et see loomulikul teel tema seest 99% vist välja ei tule ja riskima ei hakanud.

 Mina asusin kohe goooogeldama, ja Theo otsima ühendust, kontakti lähima loomaarstiga. Lanjaron oli üsna väike kohake, siis seal veterinaari abile lootust polnud sel päeval, nemad saatsid meid kohe telefoni teel Granada veterinaari, reaalsesse loomade hospitali, kui nii saab öelda, kliinikumi ühesõnaga. See oli natuke alla 2h auto sõitu. Me asusime kohe kõik koos sinna poole teele, hüppasime oma vani (autokaubiku).

Theo oli üsna vaikne, aga meie kõigi pulss oli laes, väljaarvatud Balil, tema ei saanud mõhkugi aru, mis toimub, kuhu minek, pidi ju autosõidu vaba päev olema, mis pidigi, aga läks teisiti.

Mõtlesin endamisi, et tegelikult ju algselt peaks olema võimalik see ehk öökimise käigus kätte saada, ja googel andiski kinnitust, et esimese tunni kuni 3h sees on veel võimalik see välja oksendada, mida varem, seda suurem tõenäosus. Andsime aga gaasi juurde.

 Teatud aine kehasse, mis ajab teatud perioodi jooksul looma öökima, ühesõnaga tuleb maoloputus. Mina jäin lootma selle variandi peale, sest doktoriga saime ühendust ja olime oodatud kohe tulema. Ajalises plaanis olime ka täesti. Theo arvas, et tuleb raskem ja kulukam variant, kasutada endoskoopi, mis tähendaks reaalset kõhuõõne operatsiooni, koos anasteesiaga.

Kogu see tee kuni Granadani oli väga pingeline, vaatasime ja kontrollisime kogu aeg taha, et mis Bali teeb, aga tema oli rahulik ja röömsas tujus, mis andis märku, et see asjandus veel pahandust ta kehas ei tee, aga samas ta vist ise öökima ka ei hakka. 

Jõudsime lõpuks Granadasse, ja seal oli tohutu liiiklus, ja meil kerge stress, mitte aega kaotada, õnneks Loomade kliinik oli üsna linna alguses, aga mida polnud, polnud parkimismaja ega parkimiskohti, Theo ütles- mine Baliga juba arstile ja ma liitun teiega kui koha saan. Läksime.

Järgmine challenge, seletada, mis oli juhtunud, öelda looma andmed, kõike seda pusisin oma hädise hispaania keelega, aga kõik sai tehtud, öeldud, mis vaja ja mina sain nendest aru, ja nemad minust ka, vast.

Kaalusime kenasti Baliga ja õnneks on Bali väga kuulekas aga ka väga armastusväärne ja kukkus kohe kõiki musitama, aga meil selleks aega polnud, meid juhatati kiiresti protseduuride tuppa. Siis seletas mulle armas õde, mis nüüd täpsemalt saama hakkab. 

Õde:

Nii, nüüd ma teen Balile süsti ja umbes 8-10 minuti pärast peaks see süst mõjuma hakkama. See aine ajab teda oksendama.

 Kogu see ruum oli üsna väike, üleni klaasist box, õde tõmbab mõned rulood alla viitab toolile, kuhu ma istuda võiksin ja lisab, ma tulen vaatan, kuidas teil läheb nii 15min pärast. Mina jään tummalt seda õde vaatama, jõudmata lisada, et ei, ei, ma olen oksefoobik, MA EI SAA siia temaga kahekesi jääda- ja läinud ta oligi. 

See tunne, kus ma mõistan, et ma viibin ruumis, kus kohe hakkab Bali öökima, mu süda jättis paar tõmmet vahele, ma läksin üleni kuumaks, selline tunne, et ma hakkan kohe ise öökima, helistan kiirelt Theole, et kas ta juba tuleb ja saaks minu välja vahetada, aga temal on reaalne probleem leida parkimist juba pikemat aega, ja on närvis auto rooli taga ning peab kõne lõpetama.

Siis ma surun oma kõrvad kinni ja keskendun hingamisele ning ühe silmaga piilun, mis koer teeb, veel ei midagi, hingan ja mõtlen endamisi- Eliis, sina selle totaka lelu talle tõid, nüüd on karma käes, kannata koos temaga, ilma selleta kogu seda jama poleks ju juhtunud. Teadvustasin enda süüd ja nägin miks see kõik nii läks- pidin oma oksefoobiaga, hirmuga silmitsi seisma. Ja siiis seee hakkas, kuulen, kuidas ta öögib, surun kõrvasid veel tugevamini kinni, vaene loomake liigub minu suunas abile, mina taganen paar sammu, piilun ühesilmaga, mis sealt välja tuleb- hinga, rahustan end, lootes, et tuleb keegi ja päästaks meid mõlemaid.

 Koerake liigub ruumis ringi ja öögib, otsib minu armastavat tähelepanu, vaeseke, ruum on üsna kaootiliselt neid okse loike täis, ja mida ma ei näe on see ümar roheline lelu, siis vaatan uuesti laua alla, selle suurema robi sisse, ja näen sealt piilumas rohelisi tükikesi, mõistan et see ei pea ega saagi enam ju ühes tükis olla, et see tuleb osadena, nagu legoklotsid ja mu süda natuke kergeneb. Vabastan kõrvad, pooleldi silmi kissitades, paitan Balit ja tunnnen talle südamest kaasa, sest viieteistkümne minutiga oli tema rõõmus olek muutunud täiesti loivaks, kurvaks ja nõrgaks. 

Kuid see ikka veel kestab, nüüd tuleb tema suust küll ainult vedelikku, aga keda pole on arst, millal ta juba tuleb, istun ma jee siin rahus. Ja siis ta tulebki, õde, rõõmsalt, küsib- noh kas kõik on välja tulnud, mina vastan- ei, et ei tea, loodame. Õde paneb rohelised kummikindad kätte, toob ühe nõu ja korjab sinna kokku kogu plöga(okse) põrandalt. Ta hakkab rõnga tükikesi kokku panema, nimelt näitasin talle  eelnevalt netist võetud sarnast pilti, sellest lelust, et tal oleks ettekujutlus, ja õde panebki selle rõnga kokkku ja ongi sama suur nagu ta oli, see koosnes nüüd mitmest tükist ja koos ta oli, RÕNGAS oligi käes!

Ma olin nii õnnelik ega pannudki enam tähele, kus ma täpsemalt viibin, ühes klaaskuubis oksega täidetud ruumis, ma suutsin olla Balile toeks ja me saime veel paar asja arstilt (põhiliselt titelapid autosse, põrandale katteks, sest ees ootas ju ka tagasisõit Lanjaroni). Ja oligi aeg minna tagasi autosse, tänasin lahkeid ja sõbralikke töötajaid. 

Theo ei jõudnudki kunagi arstile, sest ta otsustas poole pealt kui protseduur juba käis oodata meid bussi peatuses (mis oli täpselt veterinaari ees), kus ta illegaalselt seisis ohutuledega. Üks Andaluusia tädike jõudis teda selle aja sees juba sõimata, kuna blokeeris veidi bussipeatust, kuid mitte selle liiklust.  Tegemist oli siiski hädaolukorraga, teatas Theo temale, et vabandab väga, kuid tema loom on suremas, (ehk veidi liialdas, kuid kuuldes minu häält, kui Bali oksendas, siis tõesti, asjad näisid halvad, olin mina ju oma rahulikus okse paanikas), kuid see Andaluusia tädikest ei morjendanud, empaatiat temas sel hetkel kahjuks ei olnud ning ta soovis Theole sõna otseses mõttes surma. (Sellest rääkis mulle Theo hiljem autos, tagasiteel Lanjaroni).

 Vot nii kenasti kohe siis. 

Lõpuks jõudsime me uksest välja, Bali liikus vaevu, ta oli nii tühjaks tehtud, kui Theo teda nägi hakkas ta peaaegu nutma….. no igatahes jublakas oli väljas. Jehuuuuuu!!! 

Misssion completed, and also, I survived.

Loo moraal, et ma ei osta enam mitte kunagi mitte ühtegi jublakat Balile. Vähemalt peavad need olema tema peasuurused ja kvaliteetsest materjalist (üldiselt kõik ongi olnud, välja arvatud see konkreetne juhtum). 

Made in china was suddenly made in Granada. 

Üks ilus lõpupilt Teile tõestuseks meie üleelamisloost. Minusugustele nõrganärvilistele mitte vaatamiseks, aga mina kuulun nüüd ju teise punti, koolkonda.  🙂

Kui inimene minu ees peaks robi panema, siis see foobia on siiski veel alles, aga seda testi ei pea nüüd küll korraldama, aitäh! Mulle tegelikult ei meeldi sõna foobia, ühesõnaga, oksendamine on rõve ja vastik ja parimal juhul hoian sellest eemale nii, kuidas saan.

Olge terved!

ELU.

PS! See lelu. Siin ta on, natuke rohtu ka. 🙂