Seiklus jätkub,

Saime praami pealt kenasti maha, olime saabunud Tangeri, nüüd asus sõit Malaga suunas ja sealt edasi Valencia. Sõidame, sõidame, kui järsku natu maad peale Malagat meie SIDUR ütleb kiirteel üles. Kuidagi katsume leida kohta, kus pidama jääda. Tuleb tunnel ja maksustamise koht, kasutame juhust ja peatume seal, kus on veidi laiem teeots ja sõidurajad hargnevad neljaks.

Theo jätab auto  seisma ja pumpab käega sidurit, katsume ikka natuke veel sõita, see peab tööle hakkama, nooo väga ei õnnestu, siis Theo teeb pausi ja mina istun rooli taha sidurit pumpama, no ei jää kinni.. ja siis jälle mõneks sekundiks jääb. Kuidagi moodi sõidame lähima bensukani, mõtleme et teeme söögi pausi ja siis vaatame edasi, mis teeme.

Söömegi miskit ja lähme tagasi autosse, Theo ikka proovib veel ja tahab sõitma hakata, aga mina tunnen, et ei, ei, see auto siit enam EI LIIGU, sellega me edasi ei saa, ega saanudki. 

Siis helistas Theo oma kindlustusse, et mida teha, aeg jookseb oli juba jaanuari lõpp ja tema kiirustas tööle, minul algas töö veidi hiljem. Pika uurimise peale pakub kindlustus meile sellise variandi, et puksiirauto võtab meie vani/autobussi peale, sõidame selle puksiirautoga tagasi Malaga (2,5h), kust olime just tulnud, ühesõnaga tagasi ja Malaga lennujaamas ootab meid rendiauto, millega peame sõitma Valencia, seal jätma selle rendika Valencia lennujaama ja edasi pm oleme jalamehed koos koeraga. Selline oli siis plaan, pärast pikki kõnesid ja uurimisi.

 Kuna oli ndv siis keegi ei teinud tööd, et kohe parandada meie siduriklots ära, see oleks võtnud mitu päeva, seega Theo soovis,et meie kaubik siis pukseeritaks otse Mallorcale.

Aga kogu see teekond, alates: Ootame puksiir autot ja lõpuks see jõuabki 1,5h hiljem, puksiiri onu vaatab meile otsa ja ütleb, te ei usu, ma just vedasin ühe auto teie asukohast 100m eemalt Malagasse ja nüüd olen ma uuesti siin, kas te olite ka osa sellest madinast?- võttis omajagu aega.

Eee, mis madinast täpsemalt jutt käib, küsime segaduses näoilmetega- onu seepeale: no paar tundi tagasi käis siin kiirteel tulistamine, kas te siis ei näinud, kuulnud midagi?

Ehk nii vahemärkusena, see olevat toimunud just sellel ajal kui me otsustasime peatuda ja söögipaus teha, selles ainukeses tanklas kiirtee kõrval, mis oli veidi kalda peal, et mitte edasi pushida selle katkise ja ettearvamatu siduriga, – EI, ei me ei kuulnud, näinud midagi, nii et siin kiirteel toimus just tulistamine? Jah, liikuva auto pealt tulistati kiirtel olevat autot rehvidessse mitukümmend korda, nii et seetõttu ta kohale kutsutigi, kuna see auto, mida tulistati oli omadega kaput ja omanik kiirabiga minema viidud…No minu kiire sisetunne selle jutu peale ütles kohe, jumal tänatud kallis van, et sa just sel hetkel otsustasid katki minna ja jumal tänatud, et oli bensukas, kus me saime selle pausi teha ja mitte edasi pushida, sest et ma lihtsurelikuna usuna sellistesse juhtumitesse, kus tuleb kuulata sisetunnet, aga no pole veel selles ka meister, siiski. Tasapisi..

 I was happy, surprised and delighted that it wasn’t us.

Sest tulistati suvalist, ettejuhtuvat autot. 

Jälgisime hoolega pealt, kuidas meie autokaubik teisisõnu van siis aglaselt selle suure puksiirauto peale läks, ühel hetkel oli see täiesti diagonaalis, kaldus, ninaots taeva suunas paokil ja tagumik maa poole. Kujutasime vaid ette, mida Bali sel hetkel tunda või mõelda võis, sest tema oli seal vani tagaosas.

Eee guys, whats happening? Where are you and where am I going??

Ja just sel hetkel hakkas ka vihma ladistama ja õhtu tõmbas tumedaks kätte ära.

Hüppasime puksiiri, seal oli täpselt kaks kohta autojuhi kõrval, mulle ja Theole.

Vihma ladistas, kuulasin nende omavahelist juttu, vahepeal sai Theo uuesti kõne oma kindlustuselt, sest edasine teekond polnud veel päris selge ja kindel.

See meie puksiiri onuke oli hästi jutukas ja sõbralik ning et kui peaksime teinekord sattuma Andaluusiasse oleme talle külla oodatud ja andis isegi oma telo nr meile. Vat kui tore. Tegelikult oli ka tema see, kes justkui andis meile variante, kuidas peaksime edasi tegutsema. Ta teadis, kuidas need asjad toimivad ning mida üldjuhul kindlustused sellistes olukordades saavad pakkuda.

2,5 h puksiiri autoga sõitu sai läbi ja jõuame pimeduses tagasi Malagasse, kell on saanud 21:00 ja maandume puksiir auto töökotta. Nüüd anti meile edasine info, et peame kiiirelt oma eluksvajaliku kokku pakkima, sest meile saadetakse järele takso, mis siis meid Malaga lennujaama viib. Mina rõhutan telefoni kõrvale Theole, et meil on ju ka koer ja mitte väike, et saadetakse takso, mis ka koera saab peale võtta. Theo- ja ja, nad ju teavad…

Tegutsesime kärmelt ja pakkisime vajaliku kaasa, kõige olulisem oli koeratoit :D.

Nii 15-20minutiga olime valmad.

Jäime siis seda taksot ootama oma kodinatega. 

Vihma ikka ladistas kõvasti, seega ootasime seal autoremondi töökojas sees ja mida pole- on takso. 

Tunnike hiljem helistame uuesti kindlustusse ja ütleme, et taksot pole, siis nemad omakorda helistavad ja uurivad üle, et kuhu see takso siis jäi, saame teatepulga, et takso peaks siiski varsti saabuma. Kõik pidi toimuma läbi kindlustuse, muidugi oleksime saanud ju ise takso tellida, kuid millegipärast pidid just nemad selle meile tellima. Ei jäänud midagi muud üle kui oodata.

Ootame edasi, vahepeal mängime seal puksiiritud autode vahel palliga. Bali oleks ühele töömehele peaaegu otsa jooksnud, tõmbasime tagasi, pall läks oma kohale autosse.

Liigume vaikselt tee äärde, et siis paremini näha, kui takso ette sõidab, meist möödus väga mitu taksot ja ma igakord ütlesin, ma arvan, et see on nüüd meile, pärast veel üht 45min setti meie takso siiski jõuabki.

Kui mina arvasin, et tuleb see tüüpiline buss takso n.ö, siis ei, tuli ilus uus must Merzedes ja ma vaatan Theole otsa, kas sa tõesti arvad, et me saame Baliga sinna kõik peale?

Kohe käis peast läbi tunne, et kui see takso ka minema sõidab, siis me lihtsalt ei saagi tänaseks enam taksot, olime ju 1h ja 45min seda ühte oodanud, me ei saanud ometigi seda kaotada.

Taksojuht tuleb kenasti autost välja, et meid meie kompsudega aidata, vihmas, me ütleme, tähendab ta ju juba näeb, et meil on koer ja mitte kotikoer, vaid koer kellele on oma istet vaja:D

Me hakkame kohe ette taha vabandama, lahendusi otsima, et paneme mingi riidetüki istme peale, et koer seda mustaks ei teeks, kuid taksojuht vaatab meid ja ütleb, ei ole hullu, ma pärast pesen istmed ära kui vaja. Ja lasebki meid nahastistmetega limusiini, tahtsin öelda Merzusse.

Kõik kolm istume taga reas, Bali meie vahel, kes istub tähtsalt ja kuulekalt ning kellel oli kõige parem vaade- otse keskelt aknast välja.

No sellega läks siiski kenasti. Jõuame Lennujaama nii üheteistkümne paiku õhtul. Oleme kõik juba üsna näljased ja väsinud sellest seiklusest. Arvasime, et selle rendi auto saamisega läheb lupsti, aga võta näpust, seal pidime ka veel ootama, et toodaks meie auto ja ka isik, kes meiega tegeleks, kokkuvõttes läks seal 1,5h aega. Nemad olid teadlikud, et meil on koer, seega lootsime, et saame suurema auto lausa kaubiku, aga saime ühe kena Nissani, mini maasturi, kuid Bali jaoks oli see siiski liiga väike.

Jälle vaatasime Theoga üksteisele otsa, et meil tuleb teha selle Nissaniga nii 8h sõitu jutti, väikeste pausidega koos nii 9-10h..või veidi vähem.. kas  Bali peab seal tagaistmel vastu ja kas meil on hiljem probleeme, et peame seda ka veel puhastama hakkama Bali karvadest vms…

Kuna kell oli niiii palju, me oleksime pidanud nüüd juba ammu olema Valencias, siis olime tagasi alguses, kaotasime selle jamamisega põhimõtteliselt terve päeva.

Üks variant oli, et nüüd lihstalt peame kuskil öö veetma ja värske peaga hommikul sõitma hakkama, aga kuna sellega me kaotaks veel rohkem aega, siis Theo otsustas, et ta sõidab nüüd takkaotsa terve öö.

Ta ostis omale kohvi ja kaks red bulli, et ta püsiks ärkvel ja peaks vastu. Nii kui see teekond algas, vajusin ma kõrval istmel kohe magama.

Kui ma nii varsti ühe maantee augu peale üles võpatan vaatan Theole otsa, ta ütleb, saad aru, see GPS juhatas mind mingit teist teed pidi, me ei ole selle kiirtee peal, mille peal me peaksime olema, nagu alguses….ühesõnaga kogu see 8h sõitu oli nii, et vahepeal olid mingid künkad mäed siis jälle hea tee ja siis jälle kurvid ja künkad mäed, kiirteel me polnud ja kuna oli kotttpime, siis ei saanud ka Theo täpselt aru kus me olime ja pidi GPS-i usaldama ja seetõttu kaotasime ka veidi ajaliselt.

No lõpuks me, õigemini Theo siiski selle öö sõidu ära tegi.

Nii viimsel hetkel ostsin mina endale lennupileti Valencia-Palma.

Et Theo laseb mind autost lennujaama maha ja tema seikleb edasi Baliga autorendika, kuhu see auto siis jätta ja edasi jala praami peale.

Te küsite, miks mina praami peale nendega koos ei läinud?

Esiteks mulle ei meeldi suured laevad, ma pole küll kunagi merehaige olnud ega plaani ka seda olla, seega ma väldin kõike, mis võib põhjustada ropsimist, nagu juba eelmises loos selgeks sai. 😀

Ma võin ainult praami või laeva peal olla maksimum 2h siis rohkem ei soovi, aitäh, ma pigem lendan, alati!

Loomulikult viimasel hetkel hakkas Theo mind moosima, tule ikka meiega praami peale need 7h lähevad nii ruttu ja sa ei tunnegi. 

Aga tundes ennast, siis jäin raudkindlaks ja otsustasin siiski lennukiga minna. 

Ja hea oli, et jäin endale kindlaks.

Nagu kirss tordil kujunes praami sõit pidusõiduks.

Theo lasebki mind lennujaamas maha (kabooom), eesti keel on ikka üks naljaks pff hirmutav keel:D

Väljun autost, saan lennujaama ja kõik sujub, varsti olengi lennukis ja 50min pärast maandun Palmas, sealt hüppasin otse bussi peale ja pärast 1h bussisõitu saabun kojuuuu.

Samal ajal kirjutan Theoga, kus nad on ja kuidas neil sujub kõik.

Theo kirjutab, et sai kenasti rendi auto ära antud, kiiruga oli ta veel ühes tanklas seda kiirelt puhastanud, neid tagaistmeid Bali karvadest.

Siis oli ta saanud takso peale Baliga ja nad pidid veidi aega chillima, enne kui praamile said.

Kui mina mugavalt endale teed tegin ja kodus teki alla puhkama pugesin tuleb mulle uus sõnum Theolt, sa ei kujuta ette, mis siin praami peal toimub. Ma arvan, et sa tegid õigesti, et meiega ei liitunud.

 Siin on suur torm, lained on metsikud ja praam käib üles ja alla.  

Absoluuutselt iga inimene seal praami peal ropsis v.a tema.. Nii kui ta sai aru, et asi kisub siin jamaks, ta läks välja rõdule istuma, ja hoidis oma silmapaari ainult horisondil. Üks mees jälgis teda ja tuli temaga rääkima, kuidas on nii, et sa ei oksenda? Theo rääkis oma tehnikast, aga loomulikult kui juba iiveldab, siis see meetod ei aita, ta lihtsalt hakkas juba ennetavalt seda tegema.

Ühel hetkel kui asi hakkas veidi vaibuma, astus ta praami terrassi uksest sisse ja nägi kuidas üks mees ropsis praamilt alla vette, aga kuna tuul oli nii tugev, siis see rops oli läinud külje klaasile, kus istus üks naine, ja samal hetkel sisenes Theo praami kui see naine kiljatas seda okset enda kõrval klaasis nägemas. Vot selline lõppp. ET JÄLLE lõpetan oksega, väga vabandan, ma tegelilkult ei näinud seda tulemas. 

Tähendab mina olin kodus teki all kui möll käis.

Taaskord oksest Te ei pääsenud! 😛 

Pildist jääte seekord kahjuks ilma, see olgu kujutluspildis. 😀

Olge terved ja elusad!

Üks pilt kui ootasime öösel kuskil Malagas seal puksiiriauto töökojas taksot, kodutud, ei selg ei valuta ega ropsi, lihtsalt itsitan siin, kuna Bali oleks nii napilt ühele töömehele lihtsalt kümnesse palliga pannud.