Tundub, et kui hakkasin kirjutama lugusid, et mis minuga juhtunud on, siis elu annab kohe viimasel ajal eriti materjali juurde, millest kirjutada. 😅

Ma ei tea, kas see on hea või halb, AGA muudaks nüüd natukene seikade sagedust rohkem positiivsuse suunas. Tänan, mitte haiguse ega raseduse mõttes, vaid selles suunas, et kogen väga ägedaid ja imelisi kogemusi elus. Et nii igaks juhuks panen selle siia kirja, et vähendada madalama sagedusega asjade kogemist. 😀 Aitäh! (minu manifesteerimis viis) vÄgAgI tOiMiv, nagu näha! 

No aga, mis siis huvitavat kaks päeva tagasi minuga juhtus, elus esimest korda..

Lühidalt, hommikul istusin kohvikus ja 1,5 h hiljem lõpetasin EMOs.

Sain päikesevarjuga piki pead? Ei.

Kukkusin toolilt? Ka mitte.

Sain vihapurske osaliseks ja lõpetasin haiglas? Eip.

Sain lihtlabase toidumürgituse? Ei, mitte päris. 

Tellisin virsiku mahla ja bocadillo con atun ehk tuunikala võiku tomatiga, lisaks toodi oliivid, nagu siin kombeks. Söön oma bocadillot ja oliive, millel oli teistmoodi maitse kui tavaliselt, järsku tunnen justkui igemed hakkavad sügelema, korraga tunnen, kuidas ige läheb kergelt turse ja alumine huul ka. Joon mahla peale, et küll ära läheb, istun 5 minutit, tajun, mis toimub, suurt numbrit sellest ei tee, äkki lihtsalt väsis suu sellest närimisest, tihedast lõugade laksutamisest ära! Üsna mahukas bocadillo oli siiski. 

Maksan arve ja sammun bussi peale, olin teises linnas, täpsemini Incas. Inca on linn, mis on üsna keskne koht kogu saare peale. Suvel on seal päris kuum ja ka natuke igav mu meelest, kuna Inca ei asu mere ääres. Sealt on täpselt pool maad läände Palmasse ja teine pool maad idasse Alcudiasse, kus elan mina. Bussis tunnen, kuidas tekib tohutu peavalu, mõtlen ehk on päikesest, kuna istusin pooleldi päikese käes. Tulen oma peatuses maha ja tunnen, kuidas korraga pea hõõgub otsa ees olevast kuumusest. Näen oma käsivartel imelikke punaseid laike, ei sügele. Siis vaatan, punased laigud on tekkinud ka rindkere peale, sügan… Lähen ikkagi raamatukokku, nii kui läpaka avan tunnen ennast veel hullemini- ei, sulgen läpaka ja lähen lähimasse apteeki. Enne kui jõuan apteekrile seletada, vaatab ta mind ja ütleb: “Sa tahad-vajad antihistamiini, sul on allergiline reaktsioon!”, küsib, kas hingamisega on kõik korras? Vastan: “Jah on, kuid pea hõõgub tohutult.” Apteeker: “Võta üks tablett sisse ja siis peaks kohe parem hakkama.” Võtsin kohe apteegis tableti sisse. Kuna mu töökoht oli seal samas ja ma pidin nagunii kella kaheks tööle minema otsustasin juba kell üks sinna minna, et istuda korraks maha ja seal oma läpakas uuesti avada.

Jõuan tööle ja minu kolm toredat kohalikku töötajat olid täpselt trepil ja küsisid: “Appi, mis sul juhtus?”, ütlesin, et sain vist allergilise reaktsiooni osaliseks, oliividel oli imelik maitse. Kohe hakkab üks kolleeg mind küsitlema ja uurima, et mida täpselt sõin ja kus, istun maha ja püüan seletada, kuid mu pea on nii hajevil. Ma ei tunne end piisavalt hästi, et isegi talle vastata.

Lähen tualetti, märkan enda punast nägu ja kaela, nüüd tekkis ka kätele suurem lööve. 15/20 minutit pärast tableti sissevõtmist läheb mu olukord hullemaks, muutun veel punasemaks, pea hõõgub otsa ees, tunne nagu mul oleks 45 kraadi palavikku ning tunnen, et mu pulss on laes, südamelöögid on kurgus, tekivad keskendumishäired. Mu kolleeg tuleb minuga kaasa ja lähme kiirelt kohalikku emosse. Õnneks on sinna vaid viis minutit kõndida.

EMOs.

Minu rõõmuks väga palju rahvast seal ei olnud ja nii kui nähti mu nägu sain viie minutiga erakorralise arsti juurde läbivaatlusele. Kirjeldan, et sõin oliive ja tuunikala bocadillot, et oliividel oli veider maitse ja kui arst kuuleb, et sõin tuunikala ütleb ta 100% kindlusega: “See on kindlasti tuunikalast, mu enda kolleeg alles paar nädalat tagasi koges ka midagi säärast!” Selge, olen hämmingus, sest söön ikka väga tihti tuunikala. Samal ajal mõõdetakse pulssi, tunnen kui kiirelt see taob, pannakse sõrme otsa see “jublakas” ja järsku käib ainult piip piip piip ehk siis ei leita pulssi, mis oleks stabiilne. Mind juhatatakse kiirelt EKG ruumi, ruttu juhtmed külge, et näha südametööd. Samal ajal ütleb õde: “Rahunege, olge rahulik!”, mina mõtlen, aga ma ju olengi,  ma ei saa lihtsalt oma pulssi justkui maha rahustada, et see teeb ise, mida tahab, sellest et mu pea nii kõvasti hõõgub ja sellest, et tegeleb võõrkeha blokeerimisega kehas. Märkan, kuidas punetus on ka jalgadesse jõudnud. Korraga olin ma muutunud üleni vähiks, nagu oleksin saanud ühe tugeva päikesepõletuse, süda aga taob veel kiiremini, keha püüab teha oma tööd, et sellest kehavõõrast ainest jagu saada. Järsku ilmub pilti doktor, vaatab keelt, küsib: “Hingata saad?”, vastan: ”Saan”.

 “Anna kohe teada kui tekib hingamisraskus.” Selle lause peale tunnen, kuidas mu süda paneb veel rohkem tempot juurde, samal ajal askeldab teine õde EKG juhtmetega, paluvad, et rahuneksin. “Ma olengi rahulik!!!!”, mõtlen endamisi. Proovin teha enda 10sek ühest ninasõõrmest sisse teisest välja hingamisharjutust, siis tuleb kolmas õde, kes teeb reieosasse, mitte tuhara, süsti! Pärast süsti on seis sama, natuke läheb pulss alla tunnen. Õde ütleb: “Võib olla teeme ühe doosi veel, ootame, vaatame!” Kuid punetust tekib juurde, mind jäetakse sinna pikali, toibuma, rahunema…

Pärast umbes ühte tundi süsti saamist tekivad mu kehal värinad, justkui lihastõmblused, katsun end rahustada, aga jällegi pole justkui kontrolli selle üle, et lõpetada oma keha, peamiselt jalgade värinad. Ahjaa, unustasin teile öelda, et kogu selle aja on minu kõrval ka mu töökaaslane Nacho. Nacho palub õdesid, et ehk saaksid nad anda mulle rahustavat tabletti, teisisõnu rahustit, mis rahustaks ta keha maha. Saingi keele alla imepisikese tableti. Keerasin end külili, sest tundsin end nii mugavamalt, kujutlesin ette mingeid lugusid, samal ajal oli Nacho, kes on sündinud Mallorcal, kuid üles kasvanud Hispaanias …nii zen ja jutustas mulle lugu, kuidas ta püüab mentaalselt ühte paberitükikest klaasi sees liikuma panna, et alles eile kulus tal selle saavutamiseks aega 10 minutit ja täna suutis ta seda teha viie minutiga…. Muideks Nacho on üles kasvanud tänaval, kuni 12.aastaseks saamist nägi ta igasuguseid vaatepilte, milliseid ei oska isegi ette kujutada. Ta on rääkinud mulle oma raskest lapsepõlvest kergusega, mitte ohvrimeelsusega. Imetlen tema eluvaimu, ambitsioonikust, elutarkust ja tohutut sõbralikkust, mis temas on. Ta leiab endale sõpru nipsust, sest temas on siiras headus ja naturaalne oskus Sind kuulata. Ma usun, et ta oleks ka Sinu, lugeja, üheks parimaks semuks. Selliseid ei kohta igal pool. Tõeline õnnistus.

Sellest piisas, sain oma mõtte mujale. Pärast selle tableti mõju hakkas umbes tunnike hiljem ka punetus mu kehalt vaikselt alanema.. ju siis süstis olev epinefriin sai lõpuks mu kehas vabalt voolata ja oma tööd teha. Šokiseisundis mitte. Kogesin üht vormi anafülaksiast – vallandus järsk kontrollimatu põletikuline reaktsioon (allergiline reaktsioon). Kuumuse tunne vähenes, peavalu jäi, kuid olin tagasi oma tavapärast värvi võtmas. Siis sosistas Nacho mulle: “Muide isegi su jalad olid ennist üleni punased, aga ma ei tahtnud sellele viidata, muidu oleksid veel sussid püsti visanud”, mina seepeale, naeran: “Haha, aitäh sulle, ja aitäh sulle, et kogu selle aja oled siin minuga olnud..” ning siis ilmusid mu pisarad, oli seda ka veel nüüd vaja.  Ühesõnaga mind veel minema ei lastud, toimus töötajate vahetus, kohe kiirelt mainin ära, et hommikune meeskond oli õhtust targem. Tuli siis see uus doktorihärra mind kontrollima, checkis pulssi ja ütles: “Ikka veel oled vist närvis!”, ma mõtlesin, tundsin end siis juba päris rahulikuna. Siis tuleb ta uuesti ning ütleb: “Näita keelt”, kuulab mu hingamist ja siis ütleb mu kolleegile Nachole: “Vaata, tal on üks silm roheline ja teine punane!” ning naerab, siis vaatab ta mu põske: “Noh tal oleks nagu see tähesadu põsel, vaata, mis see nüüd ongi, suur vanker ja väike vanker?” Mina endamisi mõttes – jajaa ma tean isegi, et loojad on olnud helded ja visanud mulle pihuga sünnimärke ühele poole põske. Tänan väljatoomast! 

Pärast tema ütlusi vahetame kolleegiga pilke! Et haha, okei. Ja doktor läheb minema. Siis ütleb mu kolleeg: “See on küll täielik idioot, mis naljad need veel olid?” Ma kehitan õlgu: “Jap, väga veider tüüp.”

Ahjaa, kui too doktori härra esimest korda üldse mind kontrollima tuli ütles ta kohe sellise lause: “Söö ikka tuunikala ennast, mitte plekk purki!” Aitäh arsti onuke ega mina ei näinud, kust see tuunikala mulle võiku vahele pandi…mõtlesin pahuralt endamisi. Toredad naljad, ise naeris härra iga oma nalja peale. Hiljem selgus, et too härra on üldsegi Venezuelast pärit, kuid oli siiski piisavalt kaua saarel elanud, et kohalikku mõõtu välja anda. Rohkem kui mina. Võib-olla tahtis ta mu meelt mujale saada, aga pigem valmistas tema olek mulle veidi pahameelt. Küsisin: “Kas võin minna, mis edasi?” Ta kirjutas mulle selleks päevaks töölt vabastuse ja hästi oligi, sest nii kui koju jõudsin vajusin magama kuni üheksani õhtul ja siis jäin uuesti, ööunele. Keha oli ikka päris mõningast stressi kogenud selle intensiivse, kuid lühikese aja jooksul. Kokku nii 4h selles protseduuride ruumis punetamas ja kloppimas. 

Tohtrihärra kirjutas mulle kolmeks päevaks veel ühed antihistamiinid välja. Ja ütles, et rohkem ma tuunikala ärgu söögu, sest nüüd on mul 99% allergia selle vastu. Ja järgmine kord oleks reaktsioon veelgi intensiivsem, vihjates hingamisele…. Olin hämmingus, aga ok. Ei vaidle teadja meestele vastu, kui endal tõde puudub. Hiljem sain aja, et teeksin igaks juhuks allergia testi siis tuunikala osas. Et oleks siis vastus klaar. Ahjaaa, kui ma üldse EMOsse saabusin, siis näitasin seda värskelt apteegist ostetud antihistamiini pakki ka neile, et mida olin nii pool tundi tagasi sisse söönud, et nad teaks. Aga kui mind kiirelt viidi EKG, protseduuride ruumi, siis loomulikult unustasin selle paki sinna lauale. Hiljem kui tohtrihärra kirjutas retsepti, küsisin, et kus mu antihistamiini pakk on, see vaatas natuke tuimalt ringi ja ütles, et ei tea ja tema  ei leia.  Hästi, 15 eurot läks niisama tuulde. Asi polnudki ju rahas, vaid selles SUHTUMISES. Ei tea, pole näinud… Järjekordne “meeldiv” kogemus selles kliinikus. Vaatasin ka veidi ringi, aga karpi polnud kusagil, no jah tsau bakaa siis. Ja kirjutas uue antihistamiini karbi retsepti! Tänks! Mulle ikka ei mahtunud pähe see, et kuidas ma nüüd siis järsku olen tuunikala vastu allergiline kui kogu oma elu olen seda söönud.

Jah, võib olla see tuunikala oli paha, plekk oli mõlkis ja tuunikalasse tuli mingit metalli, elavhõbedat.. nii lihtkeeli puhudes, mis siis sellise reaktsiooni minus põhjustas, kuid miks peaks JÄRGMINE AMPS tulevikus mulle veelgi ohtlikum olema, mis võiks ka mu hingamispuudulikku seisundi viia, selles oli küsimus!

Tohtrihärra seletas mulle seda meditsiinilises võtmes, aga ma ikka ei mõistnud sajaga (siinkohal jäi vajaka hispaania keelest), ja siis ta ütles, vaata, ma teen sulle hästi lihtsa näite, siit ta tuleb: Sulle koputab sõber uksele, tuleb su juurde kohvi jooma, vestlete natuke, joote kohvi ja ta lahkub. Järgmine päev koputab see sama sõber su uksele, joote kohvi, vestlete, kuid pärast vestlust keerab ta su maja pea peale, varastab kõik su ehted, raha, viskab akna puruks ja tagatipuks sõimab su täis ning paneb ühe lahmaka näkku. Järgmisel päeval koputab see sama sõber sulle jälle uksele, et kohvi juua. Kas sa nüüd teed talle ukse lahti?

No jah, ega vist ei teeks, aga siiski ootame selle allergiatesti vastuse ka ära! Ja kui selgubki, et olengi täiega allergiline selle kalakese suhtes, siis kallid vihavaenlased, nüüd teate, kuidas minust kiirelt lahti saada, natuke tuunikala ja jokk ta ongi. 🙂 Tema nõrkus on meile teada, selleks on – trummipõrin … šokolaaad! Sähh sulle kala!

Tegelikult tohtri jutus oli iva, ja tema näide mulle meeldis. Mis te arvate siis, kas tal ka õigus oli?

PS! Allergiatesti vastus tuli täna (18.09.2024), no mis Te pakute? 

EI OLE, ma ei ole tuunikala vastu allergiline, vot sulle ninanipsu tohtrihärra, juba sõin tuunikala ka ja kõik tibens tobens, ehk siis tundub, et olid ikkagi OLIIVID, mingi maitseaine, vedelik nende peal, mis mulle ei sobinud, aga kuna ma ei tea, mis see oli, siis no praktiliselt olen ikkagi pimeduses, ainult nüüd tean, et on mingisugune maitsetaim arvatavasti, mis tekitab mulle allergiat. 👀

Ikka ELUs

Head!

E

How beautiful she is! This is not sun, can you imagine. 🙈