Mõtlesin, et pean iseendaga maha ühe intervjuu.

Enda peas toimub neid monolooge nii palju, kus ise küsin ja ise vastan, miks mitte see nüüd siia kirja panna…

Ma olen tihti ette kujutanud… ma istun ühes talkshows ja mu enda teisik küsitleb mind..

Eliis, miks sa ei joo alkoholi? Sa oled 32 aastat olnud karsklane.

Õigus. Aga minu vastus-küsimus sulle hoopis oleks- Aga miks Sina jood? 

See oli vahepeal nii normaalne, et kõik jõid ja kui sa ei joonud, siis mitte et ei vaadatud imelikult vaid alati küsiti -aga miks? Aga mina küsingi vastu- miks sa jood, sest olgem ausad normaalsus võiks ju olla hoopis vastupidine või ei? Meie normaalsus on joomine..

Jaa nüüd viimastel aastatel on hakanud nagu mingi “kulu” trend levima, et a la ma olen kaine olnud aasta aega või 3 aastat pole ma tilkagi võtnud .. jaa see ongi ju väga tore, las igaüks teeb seda, mida tahab, inimesed on erinevad. Tore, et seda jagatakse. Enamikkond inimesi ka minu tutvusringkonnas joovad või suitsetavad vms.. see ei tähenda, et ma nendega ei suhtleks või ei käiks läbi, või et nemad minuga seetõttu ei suhtleks. Vastupidi, ülikooli ajast mäletan, kui sai nendel kodu pidudel UMis käidud ja ma olin viimane seal tantsuplatsil, kes lahkus. Mulle meeldis isiklikult ka veits tossuseid ja purjus inimesi jälgida, et mis saab, mis nad teevad, milliseks nad muutuvad, kes rohkem emotsionaalsemaks, kes tõmbub üksikuks, kes rohkem jutukamaks, mida nad räägivad….. ja üldiselt sai ka palju nalja ja asjad olid kontrolli all enamjaolt… Aga tihtipeale kui ei teatud, et ma ei joo alkoholi, siis minu ülemeelikust ja ülevoolavast energiast võidi välja lugeda, arvata hoopis muud, mis oli ka naljakas, kui ükskord vaidlesin kursavennale vastu, et ei ma ei ole joonud, ma ei joo kunagi ja ta lihtsalt ei uskunud mind, sest et teate- niisama ilma alkota võib ka pöörane olla! Just saying.

Vahel piisab rohelisest teest ja šokolaadist, et ära kammiks, eriti kui kohvi ka ei joo ja teades, et roheline tee sisalsab kafeiini, siis magic. Kuigi rohelise tee asemel just hiljuti avastasin matcha latte. That is addictive kraam. Aga ärme kaldu teemast kõrvale.

Ühte asja ma siiski mainiksin, Veenusest juhitud nagu ma olen, purjus naine on kole naine ja see on fakt. Seda kummuli ei lükka.

Tagasi küsimuse juurde, kui vastan – alkohol ei tõmba mind, lihtsalt pole vajadust- siis see vastus pole kunagi justkui piisav kellegile ja jätab õhku veel palju küsimusi. Loomulikult polegi sellele ühest vastust, aga kui nüüd ikkagi minna sügavuti selle juurde, miks ma ikkagi ei joo alkoholi.. siis siin on palju erinevaid tegureid, mis on mind lihtsalt nii kõikumatuks teinud.

-kui nüüd päris tuumani päris ausalt minna, siis ESITEKS ma lihtsalt ei tunne, et mul on vajadust selle järgi, see ei annaks mulle midagi, ma saan ka ilma, mind ei köida see. Ja vaata vahel, mida pole saanud seda ei oska tahta ka. Kuigi lõhnast ja keelega maitsest järeldan, et üks mõru jook on see ning- ei aitäh, ei soovi.

Kust sa tead, et see ei annaks sulle midagi? Aga vaata kõiki neid inimesi, kes joovad, on see neile kunagi midagi andnud, pigem võtnud, kas pole?

Ma ei hakka siia näiteid tooma, arvan saad isegi aru, suhteid, perekondasid, raha, elusid….

Kas sa pole tõesti mitte kunagi isegi proovinud alkoholi?

Ainult šokolaadi rummikommi sees olen rummi neelanud ja see ongi ainuke kogemus ja võib olla ongi parem, et midagi muud ei proovi, sest mine sa tea, äkki jääkski sõltuvusse, sest ma ütleksin, et ma olen tegelikult kergesti sõltuv inimene mingitest asjadest.. Mul on siiani meeles, kuidas ma ühel õhtul (ca 10aastat tagasi) sõin terve paki üksi neid komme ära, pärast heitsin pikali ja toa lagi käis ringi, ehk ma siis ikkagi ei ole alko süütuke, võta nüüd näpust, aga oma 2cl ikka tuli nii ära ehk.!?

Valetan, muideks üks huvitav fakt siia juurde, kogu oma kooliõpingute kõrvalt, nii Rootsis kui Uus-Meremaal töötasin ma erinevates kohtades ettekandjana, vaene üliõpilane siiski.. ja viimane koht oli Avida baaris UMis, mis oli Hispaania tapas ja veinidele orienteeritud, seal õppisin ma veini kataloogi pähe nagu kooliõpiku, et kui keegi küsib, oskaksin ma seletada, millise maitsega need veinid on ning mida soovitada kui keegi soovib näiteks kuiva veini.. ühesõnaga, seal pidin ma siis enda julguse kokku võtma kui ühel õhtul meie manager tuli ja valas kõigile töötajatele uue veini välja testimiseks, ütlesin- ma ei joo, siis tõi ta mulle sülitamisämbri ja ütles, võta üks lonks, hoia seda 30seki suus ja siis sülita välja. Algul ma ikka puiklesin vastu, aga ok, teeme selle testi siis ära mõtlesin.. kas on võimalik, et läbi igemete hakkab vein 30sekiga mõjuma, minu vastus on -JAH, ma olin pärast väga ülemeelikus tujus. Piisas 30sekist läbi igeme… Ühesõnaga see on siiski mu teine seesugune kogemus, aga ei mingit neelamist.

Intervjueerija: HAHAHAHHAHA, usun ma jee.

Kuidas sul siis läks nende veinide müügiga? Tead, üllatavalt hästi läks, minu parim seik oli siis kui seal samas Lambton Quay tänava baaris UMis tuli meile uus vein, mina armusin sellesse pudelisse. Ma vedasin tihti tühju veini pudeleid koju, kuhu pistsin suure valge küünla otsa, tegi toa kohe fancimaks… ühesõnaga, oli üks viiene laudkond täis härrasmehi, küsisid, mis veini ma neile soovitaksin, et mida mina joon ja ütlesin neile täiesti ausalt, teate ma ei joo kahjuks veini, aga täna tuli meile uus vein ja mina valiksin selle veini ainuüksi juba pudeli disaini pärast. Nad natuke muhelesid ja ütlesid- hea küll, proovime ära ja anname sulle siis nõu selle maitse koha pealt.. Nad jõid 5 pudelit seda veini tol õhtul, ja mina sain oma küünlajalad :D. Minu manager pidas mind parimaks veini müüaks tööl ja ütles, see tipp kuulub ainult sulle. Ma ei tea, kas ma olin lihtsalt veenev või osav teeskleja kui ma tõesti soovitasin inimestele erinevaid veine, sest sealt tuli alati hea vastukaja… võib olla olin ma oma kodutöö lihtsalt hästi ära teinud või lihtsalt soolapuhuja. Täna ei oskaks ma ühtegi veini kellegile siiski soovitada. Või siiski.

TEISEKS, kuna ma olen ikkagi oksefoobik… kui ma olin pisike põnn nii 7ne ehk, siis mäletan, kuidas isa oli ükskord alkoholi tarbinud ja pärast öösel ropsis, seega sel samal hetkel ma juba välistasin selle tegevuse enda jaoks.. ühesõnaga kõik tegevused, mis võiksid oksendamisega lõppeda või vähimalgi määral sellega seotud olla. Siia otsa veel ka see, et mu vanemad joovad üliharva… Aga minu vanaisa oli alkohoolik näiteks ja siiani mäletan, kuidas mu ema teda Wismari kliiniku pidi tihti viima, kuna ta ei saanud ise pidama ning ei tunnistanud end kunagi olevat alkohoolik, kuigi ta seda oli vanemas eas.

KOLMANDAKS, ma ei joo nii või naa mitte ühtegi mulliga ehk siis gaseeritud jooki. Ja enamus alkohoolseid jooke sisaldab mulle … ja ja ja vein siiski mitte.

No ja siis on tihti inimesed mulle öelnud- Ai täna ma teen nii, et sa jood või proovid vähemalt ühe klaasi ja ma lihtsalt naeran selle peale. Sest ma tean, et seda ei juhtu. Et kui elus on kaks asja kindlad -surm ja maksud, siis lisaks siia veel ühe, et Eliis ei joo. Ma justkui loon iseenda guinessi rekordi raamatut, kavatsen hauda ka karsklasena minna, selles mind ei suuda keegi mõjutada. I am very determined in this, ma lihtsalt ei näe sellel vajadust ja ongi kõik. Minu kiiks, minu erilisus või lihtsus.

Võta või jäta.

AGA IGAV MINUGA EI HAKKA SELLES VÕID KINDEL OLLA.

Noh, ainult ühe teema püstituse saimegi maha ja sellest tuli juba sajandi monoloog. VÕIB OLLA SIISKI SUL HAKKAB IGAV, SEST VAHUTAN SU TÜHJAKS, ilma mullita.

Jäägu see siis ikka iga inimese endi otsustada, mida ta teeb või mitte. Elagu karsklus ja elagu joogid, mis iganes kellele peale läheb! 😉