Elu annab mulle selle sama situatsiooni -õigemini õppetunni juba kolmandat korda järjest.

Ikka selleks, et ma saaksin seekord teisiti käituda.

Võtta vastutus omaenda elu ees, oma asjade ja otsuste üle.

Seekord pakkisin ma oma asjad Mallorcal teadlikult kokku, andes osa asju ära ning visates ebavajaliku kohe minema. Teades, et 99% olen ma kevadel siin esialgu tagasi, tahtsin ma siiski teha täieliku lõpparve ja tulla siis siia kergemalt, vaid ühe kohvriga, plaanides mitte lisa juurde tekitada.

Pakkisin kaks 35kg kohvrit kokku ja veel ühe kasti.

Ühe suure kohvri ja kasti saatsin Eesti, turvaliselt koju ja teine kohvrike seikleb minuga.

EI jäta enam omi asju kuskile garaaži, kellegi juurde seisma!

Tegin seda Rootsis ja tegin seda ka Uus Meremaal (mitte teadlikult, maailma fake olude sunnil), TÄNA teen teisiti..

Rootsis mul enam asju pole (õnneks) ja sel aastal 2025 sain ka lõpuks oma kauaoodatud kasti Uus-Meremaalt kätte, täpselt viis aastat läks aega, et oma asjadega teha lõplik otsus. Loomulikult läks enamus asju lihtsalt äraandmiseks, mahakandmiseks nö. Mul oli näiteks täiega tutikas tolmuimeja- juhtmeta, kirjutuslaud jms…  Jah, sellistest asjadest on mul suht suva… AGA, millest mul ei olnud suva olid kõik minu kooliõpikud, vihikud, märkmed, minu kolme aasta elutöö-so to say. Ja neid oli, on palju. Teiseks, minu erilised riided, mis olid UMist Vintage poest ostetud ja kingad, mida ma ei saanud kõike lihtsalt ära anda, mingid pildid ja fotod, mis on minu jaoks sentimentaalse väärtusega, need pidid lõpuks koju tulema.

Leidsin sellise koha nagu SendMyBag, mu kursakas, kes kolis Uus Meremaalt tagasi Rootsi oli ka saatnud oma asjad sellega, nii et soovitus oli olemas. Aga ma ei teinud enda kahjuks üli suuurt eeltööd selles osas, et kõik saadetised, mis tulevad Euroopast väljastpoolt tuleb nüüd deklareerida ja, mida suurem on saadetava kauba väärtushind, seda kulukamaks kujuneb deklareerimine pluss paki suuurus ja raskus… Mina saatsin ju siiski enamjaolt enda asju, mis oligi isiklik vara ehk need olid mu enda kasutatud raamatud, riided, kingad, märkmikud, vihikud jms…. Aga kuna ma olin pannud selle kasti väärtushinnaks üsna suure summa, siis kujunes ka minu deklareerimine üsna kulukaks. Kui mu ema sellest summast kuulis vaatas ta mulle otsa ja vastas- sa saaksid selle summa eest endale uued asjad ju osta või midagi targemat sellega peale hakata, mõttetu…. Mina seepeale -jah, sul on õigus, AGA mina tahan enda asju, millel on minu sentimentaalne väärtus ehk siis see 50kg kast kujunes minu “hindamatu väärtusega” kastiks. 

Miks ma olin pannud selle kasti väärtushinnaks siiski suure summa, oli vaid ühe imepisikese asja pärast 😄, kuna mul on üks eriline kuldne teemantsõrmus, mille olin saanud kunagi kingituseks ning millel on suur emotsionaalne, õnnetoov tähendus mu jaoks, siis kujutlesin, et kui see kast peaks kaduma minema, jään ma sellest õnnebriljandist ju ilma. Ometigi olin juba selleta 5 aastat elanud. HAHAHAHA.

Kui kast oli lõpuks Eestisse jõudnud ja ma asusin seda deklareerima ning nähes seda esimest summat, mida pidin lihtsalt ainuüksi deklareerimise eest välja käima, siis ei olnud mul kõige õndsam meeleolu. Tönnisin natuke, siis avastasin, et mingitel kaupadel ongi suurem käibemaks, ja hakkasin oma listi natukene muutma, nii et sain 950€ pealt 225€ peale. Mis oli super. Siis oli vaja oodata, et see nüüd ka läbi läheks, sest minu kasti peal oli ka list, mis kastis on, aga see list erines sellest, mida ma deklareerimiseks tegin, see sisaldas peamiselt, suurel hulgal vaid raamatuid:D… Sest sellel oli kõige odavam käibemaks. Tundus totrus maksta enda kasutatud asjade pealt sellist summat otsa, pluss see, mis summa eest ma juba OLIN selle kasti teele pannud, tegigi selle kasti kogu saatmishinna üsna ilusaks. Minu “hindamatu väärtusega kast” vääris oma nime. 

Pärast ühte minutit tuli juba kinnitus, et kast on deklareeritud ja DHL kuller võib sellele järgi tulla. Mina- tegeeeeelt, esmalt mul langes kivi südamelt, aga siis jäi mind paeluma see tunne, et ma oleksin üldse saanud siis selle a la mingi 50€ deklareeritud, lihtsalt pannud, et kogu kast sisaldabki vaid raamatuid ja olekski vast läbi läinud…:D Ühesõnaga, miks ma üldse seda lugu täna kirjutan ongi see, et ehk on kellegil vaja seda kuulda ja õpib minu veast. 🙂

Kui sa saadad ikkagi enda asju väljastpoolt Euroopat Eesti, siis palun märgi enda saadetava paki-kasti väärtushinnaks max kuni 500 euri, veel parem max 100 euri. Kui see on ka pigem selline max 40-50kg kast ja sinna deklareeritavasse listi pane eos juba need tooted, millel on väiksem maksumus. Tee uurimustööd natuke rohkem ette kui mina, et pärast ei peaks higistama.. Siinkohal tuletan meelde, raha on lihtsalt vahend ja see peabki liikuma…

Et siis ilmusid ka vahepeal minu pähe mõtted, EMA sõnad, mida kõike ma selle summa eest päriselt oleksin saanud teha (kasti saatmine ja deklareerimine jms)…:D Aga need on olnud mu enda valikud… vähemalt sain selle looga lõpuks ühele poole. Sain oma rahu, igas mõttes. Ma usun, et need inimesed mõistavad mind eriti, kes ka seiklevad ja teavad, et kui elad sellist rändaja elu ja su asjad on möödailma laiali, siis tunned, et oled justkui ise ka kildudeks, kuniks osakesed jälle koos. See oli minu jaoks üsna märgiline punkt just Uus-Meremaa osas, sellega oli vaja lõpparve teha. Sest ma vaagisin kaua seda …ehk ikka nüüd saan tagasi minna jms…. Sellest kirjutan ühel hetkel teises loos, miks ma üldse Uus-Meremaalt tagasi Euroopasse sattusin, sest see polnud teps mitte minu plaanides. 

Täna vaadates selle kasti sisu muigan küll omaette, et see “hindamatu väärtusega” asjade kuhi läks lihtsalt ühele teisele riiulile puhkama. Kas see oli seda väärt, ma ei tea, aga vähemalt said nad oma koju, oma omaniku juurde tagasi, kas see omanik nendega ka tegeleb, see on juba eraldi küsimus… 😂

Ühe järelduse saan ka teha, et kogu oma asjade tavaariga, mul oleks juba ammu oma isiklik korter ja auto.. aga minu vahendid liiguvad alati väikestele asjadele või “õhule-elamusele-elule”, see ei ole tänaseni muutunud. Osake minust naudib seda ja nii kaua kui ma saan hakkama ongi kõik suurepärane.

Teadmata veel täpselt, kuhu edasi, kuhu maandun, kas üldse maandun või jäängi seiklema – selles on küsimus.

Sinna, kus mu töö, seal mu kott – ON, oleks hetkel ideaaalne variant. 

Ja veel ideaalsem oleks siiski oma pesa kuskil. Ilma laenu ja üürita, noh et siis ei oleks asjadega muret, las nad seal oma pesas olla, kui just maha ei põle.

See oli selline mõttetute asjade rubriik, katsun edasi jätkata olulisematel teemadel, minu jaoks oli see rubriik vägagi oluline though. ❤

Tänan tähelepanu eest!

Kuulmiseni,

ELU

 

Need viimased järele jäänud kastid Uus-Meremaal..