Hei Sina, mul on Sulle ainuke palve, enne kui Sa seda lugu lugema hakkad.

Palun loe seda pealkirja,

NEED K*RADI KAKS APELSINI – MUUTSID MU ELU!

 ja Sa võiksid mulle kirjutada, mis STORY Sinu peas käima hakkab, ainult seda pealkirja lugedes,

 ole nii voolav ja vaba oma fantaasias kui soovid. Aitäh!

 Ma olin ühel turismi alasel koolitusel, üdini hispaania ehk Castellano keeles, sealt jäi mulle meelde üks lause, mida meie koolitaja Carmen ütles – Kui klient kogeb halba, ebameeldivat teenindust, siis seda läheb ta jagama teistega ja see levib suuremalt kui see, kui me kogeme midagi positiivset, seda tunnet me hoiame endale, sest -mis ikka…. ja oli ilus ja kaunis hotell ning teenindus suurepärane… Me ei jaga seda tihtipeale kõigiga või ei anna sellest teada kõigile, kes meile vastu tuleb. Aga kui midagi on läinud kehvasti, nihu, tahame me sellest teavitada ka teisi. Tema jutus oli, ON iva.

Palju erilisi sündmusi on toimunud ja toimub ka minu elus, aga miks tahan ma jagada (hetkel) Teiega just neid sündmusi ja kogemusi, enamjaolt, mis pole alati nii hästi läinud, kus on olnud mingeid elulisi õppetunde.. Selle jagamine tundub justkui erutavam, pakub pinget, et need lood ei ole nii imalad, kui need, kus kõik on nii “hästi, tore ja ilus”. Mõistate.

Siit tuleb üks järgmine lugu sellesse valdkonda.

Ja see lugu on pikk (kui ma seda lugu täna kirjutan 2024 märts, siis kogu sellega kaasnev pole veel päris lõpule jõudnud, no nüüdseks juba on – 2024 sügis).

Hommik, 7:00

Theo teeb oma tavapärast rutiini- ärkab, läheb kööki ja teeb kohvi, sööb oma võileiba, siis on aeg vannituppa minemiseks- näopesu, hambapesu ja veesolin. Aeg minna hommikutiirule Baliga, öised kogutud veed on vaja välja lasta.

Vahele veel, kell 6:20 hommikul sai Theo oma sõbralt whatsappi sõnumi, kes käib väga vara tööle, et Theo autokumm on täiesti tühi ja teine paistab pooleldi ka. 

Kui Theo koeraga hommikurutiinile läheb 7:40, märkab ta maja ees oma autot ja näeb, et mõlemad rehvid on täiesti lössis vastu maad ning esiklaasile on löödud kaks muna. Ta teavitab sellest koheselt politseisse, sest alles eile õhtul olid tema rehvid töökorras, ja siin on kellegi käsi mängus.

Mina magan veel samal ajal toas, kuid mu peas on kummaline mõte, mis mind painab, et Theo eilne tegu ei ole ikkagi õige, mina tema tegu ei poolda…

Politsei küsitleb Theod, et kas tal on vaenlasi või kahtlusaluseid, kuid Theo kehitab õlgu, ta ei mõista, miks keegi võis nii teha, sest tal puuduvad vaenlased.

Politsei ütleb, et selle aasta sees, on tegelikult see kolmas juhtum siin tänaval, kus midagi säärast on tehtud autodele, mitte küll loobitud mune, aga on lõhutud autosid, tõmmatud kriime jms…

Igatahes on nüüd märge sellest tehtud politseisse ja uurimine on alanud, aga pole ei kaameraid ega kahtlusaluseid. 

Sama päeva lõuna, Theo tuleb oma esimeselt töövahetuselt, sööme kodus lõunat, mina asun sättima end tööle minekuks ja Theo läheb oma tavapärast siestat ehk uinakut tegema, väljun kodunt natuke enne kella kolme.

Mõnikümmend minutit pärast minu lahkumist, käib koputus me korteruksele, Theo läheb oma väsinud peaga seda avama, see on, ei keegi muu, kui tema sõber, naaber, alumiselt korruselt, korter, mis on täpselt meie all. Sõber nimega Matt ütleb, et teda käis ähvardamas üks elanik siit kortermajast, kes korrutab, et talle on loobitud kaks apelsini rõdule. Matt oli kinnitanud sellele naabrile, et tema polnud mingeid apelsine loopinud, kuid too tüüp ei uskunud, ning ähvardas Matti, et teab, kus ta elab, et ta teab, milline ta auto on ja  maksab…  AUTO, kui Theo kuulis sõna auto, siis oli ta veendunud, et see pidi olema too tüüp teisest trepikojast, kes ta auto kallal vandaalitses. Theo seletab, mis oli tema autoga juhtunud täna öösel vastu hommikut. Matt jätkab- see tüüp on ohtlik, ta ähvardas, et maksab mulle kätte, tulin sind Theo lihtsalt hoiatama, sest ta mainis mulle ka sinu nime ning tundub, et tal on halvad kavatsused. Matt ning Theo otsustavad koos minna politseisse, sest nüüd tundub olevat kahtlusalune ning Matt tahab teha avalduse ähvarduse eest.

Politseimaja ees.

Samal ajal kui Matt jääb veel õue telefoniga korraks rääkima, läheb Theo juba politseiga, õigemini uurijaga rääkima. Kuid Theo ei tea selle naabri nime, siis marsib ta õue Matilt nime küsima ja enne veel kui Theo jõuab midagi küsida, hüüatab Matt,- SEE ON TEMA!

Üks mees istus pingil ja ootas oma korda, et saada uurija jutule.

 Theo asub kohe asja kallale ja küsib sellelt tüübilt- kas sina lõhkusid mu kummid ära, kuid mees kohmetub ning vastab- ei, mis asja, kust sa seda võtad. Nende vahel läheb vaidluseks… tuletan meelde, nad on hetkel kõik kolmekesi koos politseimaja ees. Ühe hetkel tuleb uurija välja, ning ütleb- see siin ei ole baar, kus on vaja valju häälega vaielda. Kõik jäävad korraga vait. Siis küsitleb politsei, milles probleem, Theo oli oma loo rääkinud, et oli juba hommikul politseiga vestelnud auto pärast, avalduse teinud… Matt lisas, et too mees oli teda ähvardanud ning too tüüp lisas seepeale ärritunult – keegi on visanud mu rõdule kaks apelsini, kus mu koer on.. Ükshaaval käidi politsei jutul, tunnistust andmas ja mindi laiali, kõik oma teed. Omavahel ehk siis selle tüübiga oli keelatud rohkem sõna võtta.

Järgmine päev. Oli üsna vaikne kuni poole päevani. Siis helistab Theole Matt, kes ütleb- ma olin just meie maja all parklas, kui too tüüp mind ootas ja täna oli ta veelgi vihasem kui eile….Theo, ma sõidan mõneks ajaks Barcelonasse, mul on piletid juba ostetud, mul on hirm, ütleb Matt telefonis.

 Pärast telefoni kõnet said Matt ja Theo korraks meie ukse taga kokku. Theo ei mõistnud, miks Matt seda tüüpi nii väga kardab, sest eilne esmakohtumine tolle tüübiga oli jätnud Theole mulje, et tegemist tundub olevat tossikesega. Matt aga teab rohkemat ja räägib- See see tüüp on istunud vanglas, kuna peksis jõhkralt läbi kunagi kaks noorukit, kellest üks oli koomas, ka olevat ta kunagi töötanud turvatöötajana ühes baaris ja oli lükanud üht purjus klienti nii, et too oli end surnuks kukkunud. Matt korrutab, sel mehel on tõsi taga ja praegu elab ta koos oma naise ja oma emaga, kes on vähki suremas.. Ta on pühaviha täis kogu maailma vastu.

Sellest tüübist. Ta ei ole kohalik, ta on pärit Venezuelast, nii 40ne kanti või veidi üle. Kehaehituselt üsna pikk ja tugev, mitte paks, kuid mitte ka treenitud.

 Umbes aasta tagasi oli Matil(meie alumisel naabril) ja tollel tüübil sõnavahetus, kuna Matt oli proovinud magada, kuid naabri koer oli nii pikalt ja kõvasti klähvinud, et Matt oli selle tüübi ukse taha läinud ja palunud midagi ette võtta, kuna too koer ei lasknud naabritel puhata, magada. Tundus, et vaest looma hoitakse nii mitu tundi (8-10h) üksi 1-2 meetrisel terrassil. Ometigi Matt oli palunud viisakalt, siis pärast seda oli too tüüp võtnud pähe, et Matt on “paha” ning temale selline külastus ei sobinud. Nende vahelt oli pärast seda juhtumit justkui must kass läbi jooksnud. Vähemalt nii meile Matt seletas, miks ta juba tol korral sai aru, et see tüüp ON probleemne.

Kui too tüüp ähvardas nüüd Matti maaaluses autoparklas, siis oli ta maininud ka Matile, et ta ei tunne Theod, aga et kunagi (2a) tagasi oli Theo läinud tema naise juurde ja öelnud, et teinekord kui ta poodi läheb ja jätab koera üksi haukuma piisavalt pikaks ajaks, kas siis poleks mõistlik koer koju jätta vms. 

Jah, tol korral oli püüdnud Theo oma siesta uinakut teha, kuid too koer, keda kogu kortermaja tundis tema hääle järgi, klähvis nii valjult ja pidamatult täpselt meie korteri all olevas poe eeskojas. Theo oli tol korral voodist otse alla läinud ning palunud viisakalt, et too naine, midagi ette võtaks. Täpselt samamoodi nagu Matt, kui ilmus nende ukse taha ja palus vaikust.

Ja pärast neid juhtumeid oli tollel tüübil alust arvata, et need apelsinid rõdul peavad olema pärit, kas Matilt, Theolt või nende ühiselt koostöölt. Võta näpust. 

Kolmas päev.

Täna on terve päev sadanud vihma, olen praktiliselt kodune olnud.

On pime, tuuline ja jahe ning välja just ei kisu. Kell on saamas kohe pool kaheksa, mõtlen endamisi, et Theo peaks juba kodus olema, tavaliselt jõuab ta nii natuke pärast seitset, minu sisetunne ütles, et midagi on imelikku, aga ma veel ei helistanud ka, vaid mõtlesin, et lähen ehk hoopis Baliga välja jalutama, ehk tuleb ta meile vastu. Kuid siis vaatas korra Bali ukse poole nii nagu siis kui Theo tavaliselt koju jõuab, ja mulle oli see märgiks- okei, ma lähen hoopis pesema, ju ta kohe jõuab.

Kui ma korraks kraani kinni panen, et shampooni võtta, kuulen, kuidas, teises ruumis mu telefon heliseb, tean, et pean sellele kohe vastama. Jooksen välja, kahman rätiku, see on Theo- Hei, ära muretse, minuga on kõik korras, ma olen maja ees, see tüüp ründas mind ja nüüd on politsei ka siin, ma ei tea, kui kaua siin läheb aga ära kindlasti alla tule….

Jäin endamisi mõttesse pärast seda kõnet, mõtlesin, kui tugev on meie intuitsioon, kuid samas kui raske on seda vahel täielikult usaldada. Tagantjärgi mõeldes on mul hea meel, et me tol korral Baliga välja ei läinud, sest siis oleks ka see tüüp meid näinud ja kes teab, mis siis oleks võinud juhtuda.

Umbes 15min hiljem saabus Theo üles ja ütles- Eliis, me ei saa siia täna ööseks jääda, paki kiirelt mõned asjad ja me peame ära minema.

Ma hakkasin kiirelt midagi kokku panema, kuid ega ma väga ei teadnud, kui kauaks ja kuhu me täpsemalt lähme, seega ma võtsin väga vähe asju, väikene kott, sest meil oli üsna kiire ja olin veendunud, et tuleme siia üsna pea tagasi. Ainult oma telefoni, laadija, pangakaardid, mõne riideeseme. Olin tihti selliseid stsenaariume ette kujutanud, kui tuleb kiirelt midagi olulist kaasa haarata, aga sel hetkel väga ei osanudki midagi võtta. Asjad tundusid tühised.

Theo seletas- autos räägin sulle kõik, aga praegu peame me minema kohalikku traumapunkti, kus mind üle vaadatakse. Lahkusime kiirelt korterist, Bali autopeale ja minek traumapunkti. 

Vaatasin Theo põske, oli näha punetust, kuid õnneks löök ei olnud liiga tugev, kuid tema vasak silm oli veidi punane. Theo seepeale- ah see pole midagi, ta isegi ei löönud tugevalt, kuid kuna oli vihmane, siis kaotasin ise tasakaalu pärast üllatavat pauku ja lendasin keset teed põlvili ja ma tõin sulle ühe lambi, mis sulle nii oleks meeldinud, aga vaata,- ja just olime möödumas autoga sellelt teelt, kus see toimus, seal olid valged lambi klaasikillud keset teed maas, kukkudes läks see lamp mu käes katki, pomises ta. Tal oli nii kahju sellest lambist, et ta ei saanud seda mulle anda. Aga minul temast, sellest olukorrast.

Teel trauma punkti ülevaatusele hakkas Theo rääkima- Ma parkisin auto täna meelega kaugemale, et nüüd kui rehvid korras ta (too tüüp) neid uuesti katki ei teeks. Tulin autost välja ja liikusin kodu poole, kui märkasin, et keegi seisab all trepikoja ees vihma käes, üleni mustas ja siis kuulen, kuidas ta ütleb mulle,- Sind ma ootasingi!

Ma jõudsin vaid hakata ütlema, hei, kas me saame rääkida, ma ei ole su vaenlane, kui korraga tuli löök näkku, ei kusagilt.. pärast lööki taganesin veidi ja siis ma libastusin ka veel . Samal ajal see tüüp räuskamas- ma tean, kus sa elad, ma tapan sinu ja su koera ära, kuuled, ma tapan sinu ja su koera ära.

Temaga oli võimatu midagi rääkida, ta üritas mind uuesti lüüa, aga ma hoidsin distantsi ja püüdsin kogu aeg paremale ja vasakule, peaga eest ära liikuda, ta oli justkui “posessed”, temas oli pilk, mis ütles, tema nalja ei tee, tema juttu ei mõista, vaid tal ongi üks, reaalne missioon, teha halba.

 Nii ta teda ähvardas, löön sulle noa kõhtu…

..pärast lööki, oli üks mees just autosse läinud ja seda pealt näinud, ning Theo ütles tollele, et kutsugu politsei, ja too mees noogutas, justkui see tal plaanis oligi, vähemalt oli üks tunnistaja, kuid siis ühel hetkel kui politsei saabus või enne veidi, see sama noormees oli kahjuks minema sõitnud.

Politsei oli saabunud üsna kiirelt nii 10min jooksul. Too tüüp ei kuulnud või pannud tähele, kui Theo oli noormehele viibanud, et kutsu politsei, kuid pomises talle enne politsei kohale jõudmist- kui sa peaksid sellest politseile rääkima, siis oled kohe eriti surmalaps, ja siis 2min hiljem kostusidki vilkurid, selle peale läks too tüüp kiirelt oma trepikotta ja üles tuppa peitu. 

15min oli politsei kopsinud selle tüübi ukse taga ja too ei kavatsenudki kuidagi ust avada, kui siis lõpuks kuidagi saadi ta välja jutule. Mõlemad andsid eraldi sündmuskohal politseile teada, mis oli toimunud, tema poolset juttu ta kahjuks ei kuulnud, vaid tormas tuppa, et nüüd peamegi minema, oli turvaline aeg lahkuda korterist, sest politsei tegeles temaga.

Kui olime politsei juhendusel traumapunktis ära käinud, paberil kinnitus, siis pidime järgmiseks minema Guardia Civili, ehk siis uurija juurde, et anda veel kirjalik tunnistus kogu sellest, mis äsja ja ka paar päeva eelnevalt toimunud oli.

Kell oli siis lõpuks juba üheksa õhtul. Saabusime Guardia Civili maja ette ja kuna just oli toimumas toimkonna vahetus, siis öeldi et minge sööge vahepal õhtust ja tulge kell kümme tagasi, ja nii me tegimegi, läksime Burger kingi autodrive tuurile, sõime kiirelt autos ja juba oligi vaja taas tagasi minna.

Istusime seal ukse taga ja umbes pool üksteist saime uurija jutule.

Theo küsib, et kas mina võin ka siseneda, korraks peatub uurija ja arvab, et ka minul on midagi rääkida- sellisel juhul mitte, peame eraldi olema, kuid kuna minul sellega seost polnud, pealtnägija ma ei olnud, siis saime koos kenasti siseneda, olin tugiisik.

 Istume maha ja see uurija vaatab mind, ning siis kostab- ma ju tean sind, nägin sind eile ja mainib mu töökoha nime, Theo vaatab mulle otsa- mis, mis teil eile tööl toimus, mina kohmetult, mmm midagi, ja alles siis tuleb mulle meelde, kuidas üks meie oma töötaja teisest hotellist tuli meile tere ütlema oma mehega, nüüd panin pildi kokku, see oli tema, oma töövälisel ajal meile lihtsalt tere ütlemas ja meie hotelli uudistamas oma naisega, kes siis töötas sama hotelli keti all aga teises hotellis. Tundsin piinlikust, et ma teda kohe ära ei tundnud, sest tegelikult mul on väga hea mälu inimeste nägudele, kuid tol hetkel kui nad eile tulid, olin ma tõesti tööga väga hõivatud, olin viisakas ja teretasin, kuid tegelesin klientidega samal ajal ja minu kolleeg võttis nad meie maja tuurile ja ju seetõttu ei jäänud mulle ta nägu kohe meelde. Ühesõnaga- linn, kus me elame on väike, maailm on väike. Kõik teavad kõiki, mingis mõttes oli isegi tore, et näe, mul on nüüd uurijast tutvus siin. 

Ja siis asus Theo kogu seda lugu uurijale rääkima….

Ahjaaa mis edasi sai, kus me siis selle öö veetsime?

Kuna Theo vanemad olid välismaal puhkusereisil, siis saime nende koju minna, kui mina arvasin, et vaid mõneks ööks siis tegelikkuses elasime nende pool kuu poolteist. Sest nad pidid tagasi tulema alles aprilli keskel.

Olime ikka samas linnas, aga teises piirkonnas, mis natuke kergendas meie tavaelu, et tundsime end selles kohas turvaliselt.

Theole oli see palju lähemal tööle, kuid mina sain varemalt jalutada nii 5min tööle, siis nüüd kulus mul rattaga- patinetega ehk elektritõuksiga oma 20 min. Väikene vahe siiski oli.

Sellest alguse sündmusest on nüüd möödas juba paar kuud ja vahepeal on palju asju toimunud.

Ühesõnaga, mis siis sai, kus me elame ja kas tuli kohtu case-..

Asjalood on sellised, et just eile pidi Theo tunnistuse tagasi võtma, et mitte alustada kohtucasiga…

mitte, et ta oleks tahtnud seda teha, kuid üks Theo tuttav segas end asjasse vahele ja käis selle kriminaalse tüübiga vestlemas ning omavahel Theo selja taga oldi saadud kokkuleppele, et too tüüp lõpetab türanniseerimise kui Theo võtab tunnistuse tagasi….

Loomulikult selline vahele segamine Theole teps mitte ei meeldinud, kergelt väljendades aga siis hiljem, mõistes, et mingi rahu luua, on see nüüd vast see, mis tuleb teha, avaldus tagasi võtta.

Theo oli kohe pärast seda seika tundnud ja otsustanud, et saagu, mis saab, aga oma korteris ta enam edasi elada ei taha, selle tüübi lähedal kindlasti mitte. Mitte ta enda pärast, vaid minu ja Bali tõttu, pigem meie turvalisuse pärast ja ka see, mis oli toimunud ei jätnud talle head mälestust.

Kaalukausil oli, kas panna korter müüki ja osta teise kohta uus elamine või rentida ise teises kohas korter ja rentida see korter välja… 

…kuna Theo oli juba rohkem kui pool aastat otsinud autokaravani, millega me reisida saaks, siis nüüd mõtles Theo, mis oleks, kui prooviks ja elaks selle hooaja autokaravanis ja kui töö lõppeb põrutakski otse sellega puhkama.?!?

Jätkub, to be continued…

ELU